Imeline muutuja Liia: „MA OOLEN ILUS JA VABA – KAS SEE POLE SIIS ÕNN!“

Liia koduuksele ilmub teksades ja roosas topis blond tütarlaps ning kaob kohe särtsakalt kööki kohvi keetma. Sellal, kui end esikus kingadest lahti harutan, jõuab minuni, et seesama tütarlaps ongi LIIA, 55aastane kolme poja ema, kes tunnistati saatesarja „Julge muutuda!“ parimaks muutujaks.

Kahjuks või õnneks tuleb tõdeda, et elus näeb Liia tunduvalt veetlevam välja kui kõikidel neil fotodel, mis temast on avaldatud. Tal on pimestavalt õnnelik naeratus ja elurõõmust säravad silmad, tal on nõtke ja reibas kõnnak ning sale keha – tal on kogu see kaadervärk, mida ikka ja jälle temast rääkides esile tuuakse.

Aga kuhugi sinna võluva pealispinna alla jääb see osa Liiast, mida me ei näe ja mida kirurginoaga muuta ei saa – tema isiksus, olemus ning mõtted.

Liia hakkab palumatagi rääkima sellest, kuidas nüüdsel ajal sageli arvatakse, et pärast muutumismängu on tal mehi jalaga segada.

„Jalaga segada pole siin midagi. Jalaga segada on ainult kõrtsides, kus mina kunagi ei käi. Ma ei ole absoluutselt kõrtsutüüp, olen puhtal kujul koduinimene, “selgitab Liia. Ideaalseima peomeeleolu loob talle kodune õhkkond mõne hea sõbra seltsis.

VALIKUD

Liia usub, et ei ole olemas üdini halbu inimesi ega ka neid, kes oleksid algusest lõpuni head. „Ka kõige kurjemas inimeses on kusagil peidus väike headuse alge,“ ütleb Liia.
Just seetõttu ei suudagi ta mitte kedagi vihata – halva inimese juures on võimalik armastada head osa temast.

Samamoodi ei eksisteeri Liia jaoks päris valesid valikuid. „Ma ei saa ju kahetseda oma ebaõnnestunud abielu, kui mul on tänu sellele kolm imelist poega,“ arutleb ta.

HIRMUD

„Elus ei tohi midagi karta, sest kui seda teed, läheb kartus täide,“ hoiatab Liia. Ma olen küll oma laste pärast kartnud, aga seda ei tohi endale lubada. Hirmudest on vaja üle saada. Tuleb mõelda nii, et kõik asjad lahenevad lõpuks,“ õpetab ta veidi.

Vanadust ei karda Liia põrmugi. „See tuleb ju niikuinii, mis seal karta.“ Aga seda ta tunnistab, et vanusega kaasnevad teatud piirangud, millest ta üle ei astu. „Ma armastan kanda miniseelikut ja kontskingi, kodus ma teengi seda pidevalt. Aga kui on vaja välja minna, siis ikka mõtlen, et ma olen juba 55 ja miniga ei sobi enam inimeste sekka ilmuda. Ja naba peab ka kaetud olema.“

ÕNN

Liia elu kõige õnnelikum aeg on just praegu. Lapsed on üles kasvatatud, neile haridus antud, kõik on iseseisva elu peal, õpivad ja töötavad. Liia saab lõpuks pühenduda ja elada iseendale. „Ma olen vaba! Ja veel ilusana – kas see pole õnn?“

Samas ei välista Liia, et ta oma uut õnnelikku elu kellegagi jagama hakkab. „Edasiminek toimub ikka kellegagi koos, see on loomulik. Ainult see inimene peab olema normaalne. Mitte ideaalne, aganormaalne,“ selgitab ta.

UNISTUSED

Üks Liia elu suuremaid unistusi on olnud lapsed. „Mul on kolm toredat poega, kes elavad oma rõõmsat elu. See, et nad õpivad ja töötavad, pole muidugi kohustuslik, aga seda on siiski hea näha. Mul on hea meel näha neid tegutsemas!“ tunnistab Liia. Peale selle on ta kogu elu unistanud, et saaks teha pilti mere ääres kivi peal. Selle unistuse täitumist näeme meiegi sel samal fotol siin.
Aga üks suur soov on tal veel. „Ma tahan oma kodu! Praegu elan üürikorteris, aga tahaks nii väga oma elamist, kus saan koos lastega oma äranägemise järgi sättida ja remonti teha,“õhkab Liia. „Ma ei himusta lossi ega suuri saale, pealegi pole ma üldse majainimene, vaid puhtal kujul korteriinimene. Olgu või kahetoaline, aga peaasi, et oma. Ja väikese kaminaga! Selle nimel läheks kas või mehele!“

 

LIIA LÕPUTU TÄNU

„Muutumismängus oli minu ainus soov korrigeerida ülemisi silmalauge, aga dr. Merle Sellend vaatas mind ilukirurgi pilguga ja tal tekkis oma nägemus lõpptulemusest.
Tänan, tänan, tänan, dr. Sellend! Ja dr. Vuks, suur tänu kauni naeratuse eest, mis mul nüüd on!

Selle muinasjutuna tunduva muutumismängu algatas Tiina Park. Kuus inimest õnnelikuks teha – seda suudab vaid tõeliselt hea südamega inimene.
Südamlik tänu ka teistele tiimi liikmetele, kelle sõbralik pilk tegi südame soojaks ja andis jõudu.
Ma tahan tänada ka oma poegi, kes mind kõiges toetavad. Soovin neile visadust ja õnne – see on iga lapsevanema suurim südamesoov!“

 

Artikkel ilmus 14. juuli 2006 Naistelehes